2 Kas on olemas seadusjärgne abieluvararežiim ning kui on, siis mida selles sätestatakse?
2.1. Palun kirjeldage üldpõhimõtteid: Millised kaubad on ühisvara osa? Millised kaubad kuuluvad abikaasade lahusvara hulka?
Kohustuslik abieluvararežiim on edasilükkunud varaühisuse režiim. Seda reguleerib abieluseadustik (1987:230). Kumbki abikaasa on oma vara omanik, olenemata sellest, kas vara omandati enne abiellumist või abielu kestel, ning vastutab ise võlausaldajate ees oma võlgade eest (abieluseadustiku artikli 1 lõige 3). Samas on kummalgi abikaasal abieluvaraõigus, mille alusel võib kumbki abikaasa abielu lõppemise korral nõuda endale poole abieluvara netoväärtusest. Abieluvaraõigus on seega omandiõigusest erinev. Kõik, mis ei ole lahusvara, on abieluvara (abieluseadustiku artikli 7 lõige 1). Vara võib olla lahusvara kas abieluvaralepingu tagajärjel või kolmanda poole esitatud tingimuse, näiteks testamendis sätestatu, alusel (abieluseadustiku artikli 7 lõige 2).
2.2. Kas vara jagamisel on olemas seadusjärgsed tingimused?
Abikaasade vara on abieluvara, kui ei ole sätestatud teisiti.
2.3. Kas abikaasad peaksid koostama varade nimekirja? Kui jah, siis millal ja kuidas?
Kui abielulahutuse avaldus on esitatud, registreeritakse kummagi abikaasa vara ja kohustused vajalikul määral sellistena, nagu need olid avalduse esitamise hetkel. Kui abielu lõppeb ühe abikaasa surma tõttu, tuleb koostada ka varade ja kohustuste loetelu. Kui see on pärandvara inventuuri saamiseks vajalik, määrab kohus jaotamisega tegeleva registripidaja (abieluseadustiku peatükk 17). On oluline märkida, et Rootsi õiguse kohaselt puuduvad andmed abikaasade vara kohta abielu sõlmimise ajal.
2.4. Kes vastutab vara haldamise eest? Kellel on õigus vara käsutada? Kas üks abikaasa võib vara üksi käsutada/hallata või on vajalik teise abikaasa nõusolek (nt. abikaasade kodu käsutamisel)? Millist mõju avaldab nõusoleku puudumine juriidilise tehingu kehtivuse suhtes ning kolmanda osapoole õiguste kaitse suhtes?
Kummalgi abikaasal on õigus oma vara vabalt käsutada. Abikaasade ühise elukoha ja sellega seotud majapidamistarvete ning üldiselt kinnisvara käsutamiseks võib abikaasal siiski olla vaja ka teise abikaasa nõusolekut. Need piirangud on sätestatud abieluseadustiku artikli 7 lõikes 5 ning tähendavad põhimõtteliselt seda, et abikaasa nõusolek võib olla vajalik kinnisvara hüpoteegiga koormamiseks, pantimiseks, üürimiseks ja müügiks, olenemata sellest, kas tegemist on abikaasa abieluvara või lahusvaraga. Abieluseadustiku artikli 7 lõikes 5 sätestatud piiranguid rikkuva käsutamise õiguslikud tagajärjed on sätestatud abieluseadustiku artikli 7 lõigetes 8–9. Lühidalt võib öelda, et nimetatud piiranguid rikkuvad tehingud on kehtetud ning tavaliselt tagastatakse vara selle esialgsele omanikule. Omanik võib siiski esitada üldkohtule taotluse ning nõuda õigust käsutada teatud vara ilma abikaasa nõusolekuta (abieluseaduse artikli 7 lõige 8). Lisaks sellele peab kumbki abikaasa abielulahutuse taotluse esitamisel (nn kriitilisel ajal) andma aru sellest, kuidas ta toimib varade ja kohustustega, mida tuleb ühisvarana jagada (abieluseadustiku artikli 9 lõiked 2–3). Selleks et varade jagamisel ühe abikaasa õigusi kaitsta, võib kohus selle abikaasa taotlusel võtta teiselt abikaasalt õiguse teatud vara kasutada (rootsi keeles särskild förvaltning) (abieluseadustiku artikli 9 lõige 8) niikaua, kuni varade jagamine on lõpetatud.
2.5. Kas ühe abikaasa sõlmitud juriidilised tehingud on siduvad ka teisele abikaasale?
Ühe abikaasa sõlmitud tehing ei ole teisele abikaasale siduv. Kumbki abikaasa on oma vara omanik ning vastutab oma võlgade eest. Võla eest tekib ühine vastutus ainult siis, kui abikaasad on nimetatud võla ühiselt tekitanud.
2.6. Kes vastutab abielu jooksul tekkinud võlgade eest? Millist vara võivad võlausaldajad oma nõuete katmiseks kasutada?
Abikaasad vastutavad üksnes oma võlgade eest olenemata sellest, kas need on seotud lahusvara või abieluvaraga. Olenemata sellest, kas tegemist on abieluvara või lahusvaraga, võib abikaasa vara kasutada tema võla täitmiseks või mõlema abikaasa võlgade täitmiseks tingimusel, et nad on kohustuse tekitanud ühiselt ning on selle eest seega ühiselt ja üksikult vastutavad.